Uuskasutuskeskus on laienenud jõudsalt üle Eesti. Kas saad teha kiire ülevaate, millal te alustasite ja kui kiiresti laienesite?
Uuskasutuskeskus kutsuti ellu 2004. aastal Heateo Sihtasutuse, Eestimaa Looduse Fondi, SA Caritas, Rasmus Raski ja Priit Mikelsaare poolt. Meil oli pikalt vaid üks pood, aga 2010. aastast hakkasime laienema 1-2 kauplusega aastas. Viimase poe avasime paar nädalat tagasi Tähesaju Citys. Lisaks füüsilistele poodidele, avasime koroonakriisi aja ka e-poe ja tänaseks on meil kokku 15 poodi üle Eesti.
Kuna laiendamine on kulukas ja pikk protsess, millise summaga võiks arvestada keegi, kes soovib ise enda poodi avada? Millist nõu sa annaksid?
Poodi avades peab arvestama sellega, et poe kasumisse jõudmine võtab tihti kuni 12 kuud. Uue poe avamine nõuab ka suurt eeltööd – leida õige koht, rääkida läbi lepingu tingimused, pood valmis ehitada, inimesed koolitada. Poe avamise kulud aga sõltuvaid sellest, kui suur ja millises oukorras on kaupluse pind, kui kallis on planeeritav sisustus, kas kasutada uut või kasutatud sisustust, lisaks ka poe ülalpidamiskulud nagu üür ja kommunaalkulud.
Mainisid erinevaid püsikulusid. Kas olete pidanud ka mõne poe sulgema, sest pood ei hakka piisavalt kiiresti vajaminevat sissetulekut tootma? Kuidas sellise otsuseni jõuda, et nüüd on aeg pood sulgeda?
Aastal 2010 suleti Telliskivi Loomelinnaku Uuskasutuskeskuse pood. Täpsemat infot selle poe sulgemise kohta ma ei oska öelda, aga viimase 10 aasta jooksul ei ole me õnneks pidanud enam poode sulgema. Oleme kõik oma poodide avamiste osas tehtavad otsused alati põhjalikult läbi kaalunud ja usun, et see on ka põhjus, et miks senini me ei ole pidanud poode sulgema.
Rääkides Uuskasutuskeskuse tarneahelast, siis inimesed viivad riided kogumispunktidesse ning sealt liiguvad need edasi abivajajateni või poodi müügile. Miks te asju müüte, mitte ei anna kõike tasuta edasi abivajajateni?
Seda küsimust on meilt tihti küsitud. Inimestele jääb segaseks, et miks me ei anna annetusena saadud asju tasuta edasi, vaid müüme neid poes. Peame tihti selgitama, et oleme isemajandav MTÜ. Me ei saa mingit toetust ja seega teenitud müügituluga katame oma töötajate palgad ja poodide üürikulud. Kui raha üle jääb, siis suuname selle uute poodide avamisse, et viia uuskasutust veel suurema hulga Eesti inimesteni.
Me töötame iga päev oma missiooni nimel – teha uuskasutus inimestele rohkem kättesaadavaks üle Eesti ja et terved, puhtad, korralikud asjad ei lõpetaks prügimäel.
Lisaks müümisele aitame väga paljusid abivajajaid ja koostööpartnereid. Näiteks saavad meilt materjale käsitöötegijad ning filmitegijad laenutavad meilt rekvisiite. Partneritest rääkides – toetame näiteks Suurperede liitu, teeme koostööd Heateo SA-ga ja Kiusamisvaba kooliga. Samuti toetame erinevad noorteprojekte. Oleme ka erinevatele festivalikorraldajatele laenutanud nõusid, et nad ei peaks kasutama ühekordseid nõusid. Me lööme kaasa väga paljudes heategevuslikes projektides, aga tihti me neid ei reklaami. Kui inimesed meie erinevatest tegevustest kuulevad, siis tavaliselt nende suhtumine muutub, sest nad mõistavad, et miks me asju oma poes müüme.
Jah, sellisest ärimudelist on kasusaajaid päris palju, see nimekiri on tõepoolest pikk.
Absoluutselt! Me tegelikult ei teeni oma kasumit mitte ühelegi omanikule, seega võib öelda, et meie ärimudeli kasusaajad on meid ümbritsev keskkond ja meie kliendid. Meie ettevõtte põhikirjas on ka kirjas, et kui Uuskasutuskeskus peaks kunagi lõpetama oma tegevuse, siis pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist jagatakse Uuskasutuskeskuse varad teiste MTÜ-de või SA-te organisatsioonidele.
Kuidas toimub poes hinna määramise protsess? Kuidas te otsustate, millised riided lähevad poodi müügile ja millised annetatakse? Ja kuidas te seejärel konkreetse eseme hinna määrate?
Sotsiaalse ettevõttena on meil teadlik lähenemine hoida hinnatasemed madalad, et meie klientidel ei jääks ost sooritamata raha pärast ja hinnad on tõepoolest madalad – näiteks jaki või püksipaari hind võib olla 2.80 €, kleidid maksavad 4 €, taldrikud mõnikümmend senti.
Samas erilistele või kvaliteetsematele asjadele paneme kõrgema hinna, sest me peame väärtustama neid erilisi tooteid, mida inimesed meile annetavad. Väga tihti on mõnedel asjadel oma lugu ja mõned kliendid on öelnud, et nad ei tahaks, et me müüksime nende kalli bränditoote paari euroga. Üldiselt vaadates on Uuskasutuskeskuse loogika ikkagi müüa rohkem ja odavamalt, kui vähem ja kallilt.
Mis puudutab müügilepaneku otsuseid, siis me esmalt sorteerime asju ja siis otsustame, kas läheb ese läheb müüki või annetuseks. Samuti kui on parasjagu mingisugused konkreetsed koostööprojektid või abivajajad, siis saame neile eraldi asju välja sorteerida. Näiteks kui mõni koostööpartner palub erinevaid t-särke või tal on vaja oma projekti jaoks koguda teksaseid. Lisaks on meil Harkus keskladu, kus huvilised saavad ise välja otsida endale vajaminevaid asju.
Jätkates hinna teemadel, sooviksin rääkida hinnatõusust. Usun, et kui võrrelda 2004. aastaga, mil avasite esimese poe, on hinnad ja kulud tõusnud. Kas see on kajastunud otseselt ka teil müügil olevate asjade hindadel? Kas te olete teadlikult läbi viinud hinnatõusu?
Jah, tõesti on vahepeal palgad, üürid ja elukallidus tõusnud. Seetõttu oleme ka meie pidanud hinnatõuse tegema. Oleme üritanud neid hinnatõuse hoida piisavalt madalatena. Erinevatel tootegruppidele oleme lisanud maksimaalselt 1-2 eurot. Nagu ma varasemalt ütlesin, eelistame pigem kasvatada mahtu, mitte hindasid. Tänu annetuste rohkusele oleme hakkama saanud madalama hinnatõusuga.
Kui tihti te oma hinnapoliitikat üle vaatate?
Meil ei ole konkreetset süsteemi, et näiteks iga aasta tõstame hinda mingi konkreetse protsendi võrra. Vastupidi – meie jaoks on hinnatõus viimane variant, sest meil on palju kliente, kes tegelikult käivadki meie juures poodlemas, kuna mujal on nende jaoks liiga kallis oma ostusid teha. Kindlasti ei taha me selliseid kliente kaotada.
Kas te siis pigem proovite välja mõelda mingisuguseid uusi sissetulekuallikaid? Kas teil on praktilisi nõuandeid anda?
Kindlasti mahtude suurendamine võimaldab hinnad madalal hoida. Ehk siis pigem müüme rohkem ja odavamalt, kui vähem ja kallimalt. Samuti aitab erilistemate toodete hinna tõstmine. Taolistel asjadel on ka teistsugune tarbijaskond. Teise ringi poodides käimine ei ole ammu enam häbiasi, vaid järjest rohkemate inimeste puhul on see teadlik valik, et inimene soovib anda keskkonnale tagasi ja hoida oma jalajälge võimalikult väiksena. Rääkimata sellest, et meie poest võib saada väga isikupäraseid tooteid, mida mujalt on keeruline leida.
Kuidas turundab Uuskasutuskeskus headust? Kuidas saaks üks sotsiaalne ettevõte oma kommunikatsioonis seda sotsiaalset kasu teha rohkem läbipaistvaks ja seda rohkem esile tuua?
Me üritame võimalikult paljudes erinevates kanalites oma tegemistest rääkida, et inimesed teaksid meid ja saaksid aru meie ärimudelist. Tänase seisuga võib arvata, et võib-olla oleme liiga vähe rääkinud oma heategevuslikust poolest. Paljud inimesed siiamaani näevad meid asjade müüjana, kes on ärikasumi peal väljas ega tea, et me oleme isemajandav sotsiaalne ettevõte. Selletõttu peaksime veel rohkem ja põhjalikumalt oma tegevustest rääkima.
Lisaks eelpooltoodule on meie jaoks väga oluline iga aasta maikuus toimuv “Toome ära!” kampaania. Selle raames kutsume inimesi meile tooma kevadkoristusest üleliigseid, ent kasutuskõlblike asju. Kuna parasjagu ongi maikuu, siis võib näha meie Buratino, tooli ja lambi reklaame erinevates meediaväljaannetes, välireklaamidel ja ka raadios.
Parim nõuanne olekski sotsiaalsetel ettevõtetel oma tegemistest rääkida, sest üldiselt inimesed ei pruugi kursis olla ettevõtte taustaga. Tarbijatele on aina olulisem teada ettevõtte sotsiaalsest vastutustundlikkusest ning jalajäljest.
Hiljuti avasite enda e-poe. Kas saaksid rääkida selle protsessist – kui kaua see aega võttis ja millised olid kõige üllatuslikumad hetked seotud selle avamisega?
E-poe avamise mõte on meil ammu olnud, aga kuna on olnud palju tegemist, siis me ei ole kunagi teostuseni jõudnud. Meie puhul teeb e-poe avamise keeruliseks see, et meil on reeglina igat toodet vaid üks. Me mõtlesime pikalt, et kuidas meie puhul üldse e-poodi püsti panna, sest see kõik nõuab väga palju tööd – iga üksik toode tuleb pildistada, ilusasti presenteerida, üles laadida, hind määrata ja siis ka kliendile lõpuks saata. Kuna meie tooted on pigem odavama hinnaga, siis mõtlesime pikalt, et kas ja kuidas see kõik tasub end ära.
Võib öelda, et elu ise suunas meid e-poe poole. Seoses COVID-19 pandeemiaga pidime sulgema kõik oma poed, ning see osutus parimaks ajaks, et e-poe kontseptsioon uuesti lauale tuua ja läbi mõelda, kuidas seda ellu viia. Projekt võttis umbes kuu aega, alustades ideest kuni avamiseni. Projekti taga oli mitmest inimesest koosnev tiim, kus igaüks tegeles konkreetse ülesandega – olgu selleks siis näiteks makselahenduse väljatöötamine, privaatsus- ja müügitingimused, toodete valik, pildistamine, presenteerimine, hinnastamine jne. Kuna meil on kokku 15 poodi, siis nõudis selline projekt iga poe tootevaliku eraldi ülespildistamist ja samuti ka töötajate koolitamist, et nad oskaksid e-poe kogu protsessi hallata. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et see oli tõepoolest väga suur ja pikki töötunde nõudev idee.
Kas sul on veel mõningaid mõtteid lõpetuseks jagada?
Kui rääkida sotsiaalsetest ettevõtetest üldiselt, siis on oluline olla avatud, rääkida oma lugu, selgitada inimestele, et miks on sinu tooted või tegevused vajalikud ja kuidas sellest avaldub positiivne mõju keskkonnale. Maailm liigub sinnapoole, et me ei soovi lihtsalt osta mingeid asju, vaid meile on oluline, kuidas need asjad on tehtud, mis on nende asjade lugu, ja paljud inimesed on nõus selle eest ka rohkem maksma.