Arhiiv, January 2019


  • Uudiskiri / jaanuar 2019

    30.01.2019

    SEVi senine juht Jaan Aps lahkub tegevjuhi kohalt. Alates jaanuarist on Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikul uus eestvedaja Marge Maidla. 

    Loe ka teisi põnevaid uudiseid SEVi uudiskirjast!

  • KUTSE avalike teenuste delegeerimise ja koosloome arenguprogrammi kohalike omavalitsuste ja vabaühenduste esindajatele

    28.01.2019

    Aprillis algab uus avalike teenuste delegeerimise ja koosloome arenguprogramm kohalike omavalitsuste ja vabaühenduste esindajatele.

    Programmi on oodatud osalema kohalike omavalitsuste ja vabaühenduste esindajate 4 – 5 liikmelised meeskonnad.

    Programmis õpid:

    • tegema vahet omavalitsuse ja vabaühenduse erinevatel koostöövormidel ning nende võimalustel;
    • korraldama teenuste koosloomet, kuhu kõik osapooled, kellest sõltub teenuse pakkumise edukus;
    • kasutama  teenusedisaini ja koosloome tööriistu;
    • planeerima ja kontrollima teenuse kvaliteeti ja mõju;
    • valima delegeerimise viisi ja delegeerimist praktiliselt korraldama;
    • ehitama omavalitsuses üles süsteemi, mis toetab teenuste delegeerimist ja strateegilist koostööd vabaühendustega.

    Programmi tulemusena valmib koostöös koolitajate ja oma valdkonna ekspertidega delegeerimise plaan uueks teenuseks või praeguse teenuse edasi arendamiseks.

    Programm koosneb 3 koolituspäevast, millele järgneb 5-kuuline nõustamisperiood. Nõustamisprogrammi valitakse omavalitsused või omavalitsuste grupid, kes soovivad hakata koostöös vabaühendustega pakkuma uusi teenuseid või praeguseid edasi arendama. Kokku valitakse välja 8-12 omavalitsust või omavalitsuste gruppi.

    Koolitused toimuvad neljas linnas: Pärnus, Rakveres, Tartus ja Tallinnas.

    Programmi tellijaks on Rahandusministeerium ja Riigi Tugiteenuste Keskus, programmi rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi rahadega. Osalejatel tuleb täita ESF-ist tulenevaid nõudeid, sh osalejate andmete esitamise nõue.

    Programmi metoodika on väljatöötatud MTÜ Sotsiaalse Innovatsiooni Labori poolt (Si-Lab). Si-Lab on sotsiaalne ettevõte, eesmärgiga arendada ja rakendada koosloomet kogukondlike ja ühiskondlike probleemide lahendamisel.

    Programmi viiakse ellu MTÜ Sotsiaalse Innovatsiooni Labori ja MTÜ Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustik koostöös.

    Programm on osalistele tasuta!

    Kandideerimise tähtaeg on 1. märts. Kandideerida saab siin: https://goo.gl/forms/YcJdtwFpBLmgDfwE2

    Rohkem infot programmi kohta leiad siit: http://www.koosloome.ee/projektid/avalike-teenuste-delegeermise-koosloome-arengupogramm

     

     

  • Sotsiaalne ettevõtlus Eesti kogukondades

    15.01.2019

    Mis saab elust väljaspool suuri linnu? Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku juhatuse esimees JAAN APS iseloomustab ligi saja Maakondlike Arenduskeskuste MTÜ konsultantide kogutud näite põhjal sotsiaalset ettevõtlust kohalikul tasandil.

    Möödunud kevadel võitis Eesti suurimal ettevõtluskonkursil Ajujaht parima sotsiaalse ettevõtte eriaauhinna Triumf Health, mis on infotehnoloogial põhinev ja tänaseks rahvusvahelisel turul tegutsev sotsiaalne ettevõte. Sel sügisel osutus Ajujahil sotsiaalne ettevõtlus lausa populaarsuselt teiseks ideede esitamise valdkonnaks. Ka nendest ideedest kombineeris mitu infotehnoloogiat ja potentsiaalset globaalset haaret. Milline näeb aga sotsiaalne ettevõtlus välja iduettevõtete pealinna Tallinna piiridest väljaspool?

    Sotsiaalse ettevõtlusega tegelejate maastik Eestis on põnev ja kirju! Igast maakonnast on pildile välja valitud üks näide. Suurendamiseks ja lähemaks uurimiseks laadi pilt endale kõvakettale.

    Küllap kõigil oma kogukonda panustavatel aktiivsetel inimestel tekib varem või hiljem küsimusi. Milline tegutsemisviis on minu jaoks parim? Kas peaksin tegema vabatahtlikku tööd? Või lükkama käima ettevõtte, mis loob töökohti? Või pühenduma kohalikule poliitikale? Või …? Igaüks peab leidma just talle sobiva õige vastuse, mis pakub sobivaimat tasakaalu mõtestatuse ja väärika töötasu ning hasardi ja turvalisuse vahel.

    Üheks põnevaks valikuks on kogukondades kujunemas sotsiaalne ettevõtlus. See ühendab leidlikult kogukonna hüvangusse panustamise ja tulu teenimise toodete-teenuste müügi abil.

    Seni maakondades enim levinud näidete hulka kuuluvad erivajadustega inimestele tööd pakkuvad ettevõtted, kohalikku elu ergastavad kogukonnakeskused ja kasulikke teadmisi-oskusi arendavate huvitegevuste pakkujad.

    • Ligi kolmandik maakondlike arenduskeskuste kaardistatud sotsiaalse ettevõtlusega tegelejatest panustab erivajadustega inimeste elukvaliteedi tõstmisse, sh neile töötamise võimalusi luues. Sotsiaalset heaolu toetavaid teenuseid pakutakse ka teistele sihtrühmadele kogu elukaare ulatuses (väikelastest eakateni).
    • Umbes neljandik pakub enesearenguvõimalusi ja huvitegevust, andes uusi oskusi lastevanematele või avardades koolilaste teadmisi looduskeskkonnast.
    • Märkimisväärne osa sotsiaalse ettevõtlusega tegelevatest organisatsioonidest toimib ka kogukonnakeskusena (sh vaba aja sisustajana) ehk magnetina kohalikele elanikele. Sellisel puhul mängib tavaliselt olulist rolli ka konkreetse hoone/kinnistu olemasolu.
    • Oluliste edendatavate valdkondade hulka kuuluvad veel nt turism, keskkonnakaitse ja säästev tarbimine, kultuurist osa saamise või sellega ise tegelemise võimalused. Paljud ka kombineerivad valdkondi, nt kogukonnakeskus pakub võimalusi nii kohalikele inimestele kultuuriliseks eneseväljenduseks kui ka (sise)turismitulu teenimiseks.

    Nagu iga ettevõtmise ja ettevõtte puhul on ka sotsiaalsete ettevõtete käivitamisse ja käigus hoidmisse panustatud tublisti vabatahtlikku tööd. Ettevõtlusega on tegemist aga seetõttu, et tegevusi hoitakse käigus müügitulu abi. Sõltumatult raha teenimise allikatest jääb sotsiaalse ettevõtte sihiks siiski kogukonna positiivne areng just sellest eesmärgist lähtuvalt, mille sotsiaalne ettevõtja on kogukonna vajaduste põhjal seadnud.

    Mida ja kellele müüakse? Sotsiaal- ja haridusteenuste pakkujad osalevad tavaliselt riigi ja kohaliku omavalitsuse vastavatel hangetel. Huvitegevuste pakkujate klientideks on eraisikud (sh turistid), samuti organisatsioonid (ettevõtted, koolid jne). Pakutakse ka tooteid, nt erivajadustega inimeste käsitööd. Üks kohaliku tasandi sotsiaalne ettevõte kombineerib tavapäraselt mitut tuluallikat.

    • Üle poole teenib tulu avalike teenuste pakkumisest kohalikule omavalitsusele ja/või mõnele riigiasutusele nagu Sotsiaalkindlustusamet või Töötukassa.
    • Üle poole teenib tulu, pakkudes teenuseid eraisikutele ja ka organisatsioonidele, milleks võivad olla nii eraettevõtted, vabaühendused kui ka avaliku sektori asutused (nt koolid). Enamik teenustest on seotud koolituste, nõustamise jms, aga ka näiteks ruumide üürimisega.
    • Viiendik tegeleb toodete valmistamise, käsitöö või toitlustuse pakkumisega.
    • Palju esineb eri tuluallikate kombineerimist. Näiteks pakutakse oma kompetentsidel põhinevaid inimeste heaolu toetavaid teenuseid avaliku sektori rahastuse abil (nt hanke võitmise kaudu) vähemate võimalustega inimestele tasuta ja eraklientidele tasu eest. Või rahastatakse erivajadustega inimeste töökeskust eelkõige avaliku teenuse rahastusest, aga lisaks müüakse töökeskuses valmivaid tooteid organisatsioonidele ja eraisikutele.
    • Esineb ka mitmekesiseid üksiknäiteid, sh jaekaubandus (säästvat tarbimist edendavad taaskasutuspoed).

    Hoolimata hulgast positiivsetest näidetest sotsiaalse ettevõtlusega tegelejate kohta tekib praegust pilti vaadates siiski tunne, et suur osa sotsiaalse ettevõtluse potentsiaalist Eesti positiivseks ümberkujundamiseks on siiski kasutamata. Selleks tuleb mitu olulist teemat kohalikes kogukondades selgeks mõelda ja rääkida. Osa neid küsimusi võivad olla ka tundlikud, aga ilma neid otsekoheselt käsitlemata ei liigu kogukondade areng uuele kvalitatiivsele tasemele. Teeme otsa lahti teemadega, nagu kohaliku tasandi organisatsioonide elujõulisus ja nende rolli tajumine kogukonnas.

    Kui vaadata keskmise kohaliku tasandi mittetulundusühingu pakutavaid teenuseid, siis paistab, et maapiirkondade elanike ja nende paikkondade külaliste põhivajadus on osaleda meeletul hulgal töötubades, koolitustel ja nõustamistel ning aeg-ajalt ka käsitööd teha või seda osta. Milleks küll? Siinkohal tasub õppida Lõuna-Euroopa maapiirkondade sotsiaalsetelt ettevõtjatelt, kes tegelevad nt põllumajanduse ehk endale ja külalistele eluks vajaliku toidu tootmisega. Talupidamistesse, nüüdisaegsetesse ühismajanditesse või ökokogukondadesse on võimalik võimetekohaselt kaasata nii kogukonna täistööjõulisi liikmeid, esimesi kogemusi vajavaid noori kui ka erivajadustega inimesi.

    Või on põllumajandus liiga “päris“ tegevus, et mittetulundusühingu vormis tegutsev sotsiaalne ettevõte saaks sellele pühenduda? Tõepoolest, paljudes paikkondades vaatavad omavalitsused ja kohalikud äriühingud sotsiaalseid ettevõtjaid kahtlustava pilguga – ega ometi pole tegemist projektirahade abil turu solkimisega ja teistele ettevõtetele ebaõiglastel tingimustel konkurentsi pakkumisega? (Seda ka juhtudel, kui tegemist on MTÜ vormiga, mille liikmetele põhimõtteliselt kasumit jaotada ei saa.)

    Hoiak “Ärge äriettevõtjate mängumaale trügige“ suunab sotsiaalsed ettevõtjad aga valdkondadesse, kus maksevõimelised kliendid puuduvad või kasumimarginaal elujõulise ettevõtte arendamiseks liialt väike. Kogukondlik vajadus on sellistel juhtudel küll olemas, ent viib sotsiaalsed ettevõtjad pahatihti sunnitud vabatahtliku töö ja läbipõlemiseni.

    Miks peaks aga sotsiaalsete ettevõtjate kasum ja palgad olema väiksemad kui äriettevõtjatel? Ka sotsiaalsetele ettevõtjatele peaks vabatahtlik töö olema rõõmu ja eneseteostuse allikas, mitte organisatsiooni käigus hoidmise hind ja sunduslik osa.

    Kui aga kasutaks vormina hoopis tulundusühistut? Miks mitte pidada külapoodi või kohalikku seiklusturismi ettevõtet kamba peale? Sellistel juhtudel on ka kasumi jaotamine otseselt kogukonna hüvanguks, sest kasumit jaotatakse ühistu liikmeteks olevatele kogukonna oma inimestele.

    Siinkohal võib üks lahendusi olla ikkagi see, et kogukondlikud sotsiaalsed ettevõtjad peavadki julgelt äriettevõtjate mängumaale trügima. Sel juhul peab aga selgelt välja paistma, mille poolest trügija on kogukonnale veel parem variant kui varasem tubli ettevõtja. Kolme liikmega MTÜ puhul pole äriettevõtetega samas valdkonnas tegutsemine ja näiteks projektirahade abil hindade all hoidmine tõepoolest põhjendatud. Tulundusühistu puhul sellist küsimust aga pole, sest kasum jõuab kogukonnas elavate inimesteni.

    Suuremat elujõulisust aitaks tagada ka koostöö. Kuni rohkem inimesi pole tagasi maale elama läinud, tuleb paljudel kogukondadel endale ausalt tunnistada: “Üksinda me polegi elujõulised!“ Nii kvaliteetsete sotsiaalteenuste kui ka ägedate turismikogemuste pakkumisel tasub seljad kokku panna naabervaldade ja -maakondade inimestega. Miks mitte samuti just tulundusühistute vormis! See on kordi parem variant kui see, et nt viieteistkümnele kohalikule vähenenud töövõimega inimesele töö pakkumiseks loob kohalik MTÜ aktivist ühe käsitöötoa teise järel, ent põleb kolmeeuroseid vilditud pallikesi müües lõpuks läbi.

    Mis teha, kui tahtmine on, aga ideid pole? Siinkohal tasub õppida näiteks võrokatelt, kes korraldasid sel sügisel Vunki Mano! nimelised loometalgud. Sündmuse eesmärk oli Võrumaa elu muutvate ideede leidmine, arendamine ja elluviimine. Tänaseks on esimese tuule tiibadesse saanud mitu algatust, nagu kaugtöökeskuse rajamine Rõugesse ja algatuse käima lükkamine selleks, et samm-sammult jõuaks Võrumaa lasteaedade ja koolide toidulauale kohalik mahetoit.

    Just selliseid näiteid sotsiaalsest ettevõtlusest ilmub Eesti kaardile iga aastaga loodetavasti üha rohkem lisaks nendele algatustele, mille eestvedajad muudavad kohalikku elu paremaks juba nüüd ning millest viieteistkümnega saab tutvuda juba järgmisel leheküljel.

    Artikkel ilmus Vabaühenduste Liidu väljaande Hea Kodanik kestvusteemalises talvenumbris.