Viis müüti sotsiaalsest ettevõtlusest

„Sotsiaalse“ ja „ettevõtluse“ kombineerimine tekitab siiski siiamaani segadust. Üheks põhjuseks on asjaolu, et sotsiaalne ettevõtlus ei sündinud teoreetiliste mõtlejate peanuppudes. Paar-kolmkümmend aastat tagasi hakkas üle maailma tekkima organisatsioone, mille eestvedajaid kannustas soov algatada senisest elujõulisemaid lahendusi ühiskonna paremaks muutmiseks. Oma eesmärgi saavutamise teekonnal ei soovinud nad sõltuda annetajate kõikuvast heast tahtest või lühiajalise projektirahastuse õnneloosist.

Selle asemel hakkasid taolised eestvedajad ühiskondliku eesmärgi saavutamiseks tarvilikke ressursse teenima kaupade või teenuste müügi (s.t ettevõtlustegevuse) abil. Sealjuures kaasati sarnaselt klassikaliste heategevusorganisatsioonidega endiselt teatud mahus ka vabatahtlikke või teisi toetajaid. Kuidas taoliseid organisatsioone kutsuda? Mil viisil neid liigitada? Sotsiaalsete ettevõtjate leidlikku mitmekesisust on olnud raske ühe definitsiooni alla mahutada. Arusaamatused ja müüdid on kerged tekkima ning visad kaduma. Õnneks on tänaseks ka Eestis piisavalt tublisid sotsiaalseid ettevõtteid, kelle abil müüte murda ja sektori võimalusi ühiskonna jaoks selgelt esile tuua.

Millised on viis levinud müüti sotsiaalsest ettevõtlusest? 

Müüt #1. Sotsiaalne ettevõtlus on absurd, sest ettevõtluse eesmärk saab olla ainult kasumi teenimine.

Müüt #2. Sotsiaalne ettevõtlus on ebaeetiline. Maailma paremaks muutmise eest raha küsides kaotab kogu asi mõtte.

Müüt #3. Sotsiaalseid ettevõtteid pole tegelikult olemas. Seadusandluses ei mainita neid ju kusagil.

Müüt #4. Vastutustundlik ettevõtlus ja sotsiaalne ettevõtlus tähendavad sama asja.

Müüt #5. Iga ettevõte on sotsiaalne ettevõte, sest kõik ettevõtted rahuldavad mingit klientide jaoks olulist probleemi ühiskonnas ja lisaks loovad töökohti.